Hiljuti sain erilise võimaluse – minna Eesti Rahva Muuseumisse ja juhtida Lastefondi 25. juubeli pidulikku õhtut. Kutse tuli Lastefondi juhatuse liikmelt ning võtsin selle vastu suure rõõmu ja tänutundega. Tegemist oli väärika, viisakas ja piduliku sündmusega, kus iga detail ja hetk oli läbimõeldud ning oluline.
Kuigi olen laval olnud aastaid ja juhtinud väga erinevaid üritusi, oli see kord teistmoodi. Minu ülesandeks ei olnud ainult õhtut juhtida, vaid ka läbi viia kunstioksjon. See oli minu jaoks täiesti uus väljakutse. Valmistusin küll ette, kuid kuna varasem kogemus puudus, siis polnudki tegelikult võimalik väga täpselt ennustada, kuidas see kõik kulgema hakkab. Ebakindlust ma siiski ei tundnud — pigem põnevust ja valmisolekut astuda tundmatusse.
Oksjonil olid müügil Eesti kunstnike maalid. Publik reageeris vaoshoitult, kuid samas väga tähelepanelikult ja keskendunult. Tundsin, et nad olid kohal nii mõtte kui ka südamega. Kasutasin oksjonit juhtides veidi huumorit, et hoida õhkkonda mõnusalt pingevaba, kuid samas väärikat. Minu jaoks kõige meeldejäävam hetk oligi see, et mind kuulati – tõeliselt kuulati – ja tuldi oksjoniga kaasa. Näha publiku valmisolekut panustada ja toetada head eesmärki, oli siiras ja liigutav.
Üllatusi ei olnud, aga õppimiskohti küll. Sain aru, et suudan hakkama saada ka täiesti uue ülesandega, isegi sellisega, mille jaoks ei ole võimalik väga täpselt harjutada. Oli hea tunne tajuda, et suudan juhtida olulist ettevõtmist väärika publiku ees ja teha seda enesekindlalt.
Õhtu lõppedes selgus, et oksjoniga koguti pea 30 000 eurot. See number üllatas ja rõõmustas mind siiralt. Tagasiside korraldajate ja osalejate poolt oli soe ja tunnustav ning see kinnitas, et sain uue väljakutsega hakkama!
Kui peaksin selle kogemuse kokku võtma, siis ütleksin lihtsalt: vahel tasub minna tundmatusse, sest just seal ootavad kõige väärtuslikumad kogemused. Ning jah — teeksin seda kindlasti uuesti.
